Garantii tagasivõtmine ja rentimine

Käendaja on kohustatud kuni üürilepingu lõppemiseni ning selle lõppemisega seoses eelnevalt nimetatud taganemisest loobumine ei kehti.

Garantii tagasivõtmine ja rentimine

Garantii- ja tagatud leping

käendus

Lause lause Kassatsioonikohus n. 25171 otsus võeti vastu 26. novembri 2014. aasta otsusega käendus laenatud üürile, kuid viitab põhimõtetele, mida üldiselt kohaldatakse kõikide lepingute suhtes: nagu me näeme, kehtib see kindlasti seni, kuni pooled on selgesõnaliselt kavatsenud neist põhimõtetest kõrvale kalduda.
Eriti juhtus, et asjaomases lauses otsustati, et vara üürileandja sai Euroopa Kohtult ettekirjutuse nii üürniku kui ka käendaja vastu (seega ühised ettekirjutused), kuid viimane oli selle vastu. kohta kohustatud maksma kohustust, kuna ta oli varem üürileandjale teatanud lepingust taganemisest.
Kohtus otsustati vaheldumisi: esmalt käendaja vastu, ettekirjutuse kinnitamisega teisel juhul tema kasuks,tema vastu suunatud dekreedi tühistaminepõhjendusel, et alati on lubatud taganeda ja et käendaja ei olnud seetõttu kohustatud taganemisele järgneval perioodil vastama.
käendus see on isiklik maksegarantii. Selles personal, erineb antud tagatistest autoritasuseetõttu, et kuigi need puudutavad konkreetselt vara (ja maksejõuetuse korral eelistatakse võlausaldajat, kes seda kasutab, eelistatakse teistele), annab garantii tagatise otse makseteenuse poolt tuvastatud isiku poolt.
See on a põhilepingust eraldatud, mis aga kannab oma saatust. See on lahutamatu leping selles mõttes, et tal on oma spetsiifiline individuaalsus, mitte ainult osapooltele viidates, mis ei ole samad kui garanteeritud suhe, vaid ka selle aluseks oleva põhjuse puhul: kuigi tagaja põhjus on alati laenu andmise põhjus. tagatis, omakorda, leping, millele see viitab, võib puudutada kõige mitmekesisemaid teenuseid (vt lahter 2655/2008).
Järelikult neid lepinguid reguleeritakse nende konkreetsete õigusaktidega. Käenduslepingut reguleerivad artiklid 1936 ja ss, c.c.; eelkõige tehnika tasemest. 1936, kaas. 1 käendaja on see, kes, kohustudes ennast isiklikult võlausaldajale, tagab teiste kohustuste täitmise. Mis mõttes on kaks lepingut selle asemel seotud? Garantii (millele peab käendaja selgesõnaliselt endale pühenduma) art. 1937 c.c.), järgib selle saatust põhileping; vt näiteks reeglit, et käendus ei ole kehtiv, kui põhikohustus ei ole, välja arvatud võimetuks tunnistatud isiku võetud kohustused (Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 1939) ja norm, mis näeb ette kohustuse lõppemise tähtaja möödumisel kui võlausaldaja ei ole esitanud võlgniku vastu nõudeid kuue kuu jooksul ja ei ole neid hoolikalt jätkanud (tsiviilseadustiku artikkel 1957).

Garandi leping

tagaja kui ei ole kokku lepitud teisiti, vastutab solidaarselt võlgnikuga solidaarselt (artikli 1944 lõiked 1 ja 2).
Need on tähemärgid, mis tulenevad samast raison d'etre'ist käendusleping ja mis esindavad tihedat seost põhilepinguga; sellegipoolest ei ole ühtegi reeglit, mis seda sõnaselgelt sätestaks taganemist ei saa tagasi võttatühistamine, mis lõpetaks selle, olenemata peamisest kohustusest. Kõnealune lause lahendab küsimuse, märkides: garantiikohustust pidi käsitlema sama tähtajaga, mille suhtes tagatud võlakirjad olid: st rendiperioodi lõpus, kuna ei ole mõtet anda tagatist teatavate kohustuste täitmiseks, mis ei ole sama tähtaja jooksul samad tähtajad mida nimetatud kohustused peavad täitma (vt tsiviilkohtumenetluse sektsioon 3, 30. oktoober 2008 nr 26064, Idem, 3. aprill 2009, nr 8129, mis mõlemad leidsid, et üürniku kasuks antud garantii jätkub kogu rendiperioodi kestel, välja arvatud poolte tahte uurimiseks sama uuendamise korral) t.

TĂĽhistamis- ja kestuslepingud

Üldiselt taganemine on sätestatud tsiviilkoodeksis ainult kestuslepingute puhul (art. 1373 c.c.), et rahuldada vajadust vältima kohustust ilma tähtajateta. Kehtiva taganemisõiguse teostamiseks on mõne otsuse kohaselt piisav õigusnorm (vt lahter 3296/2002), teiste sõnul peab osapooltel olema lepinguline säte.
Igal juhul, kui on, siistagasivõtmise teostamiseksisegi ilma lepinguliste säteteta viitab see alati lepingutele ilma aja määramata; tegelikult lause Kassatsioon n. 25171/2014kommentaarides kaebuse otsus esiteks peatükis, milles ta pidas kõigil kestuslepingutel taganemisõigust valimatult kohaldatavaks, eristamata juhtumeid, kus tähtaeg on kinnitatud kestuslepingule - sel juhul ei ole põhjendamatu lõpetamine lubatud enne tähtaja lõppu - ja juhtumid, mil leping tegelikult sõlmiti määramata ajaks, kui taganemine on lubatud, kuigi mõistliku etteteatamisajaga.
Olles üks erandlik reegel, see on art. Tsiviilseadustiku artiklit 1373 tuleb kohaldada teatud piirides, nimelt - arvestades, et kaitstud nõue on vältida lepingu piiramatut piirangut - ainult juhul, kui tähtaega ei ole ette nähtud; selle põhjuseks on see, et kui üldise normi erandiks on põhjus kohustusliku suhte püsivuse vältimiseks, peab see olema tasakaalustatud üldise nõue, et läbirääkimissuhted on kindlad ja tühistamatud.
Eelkõige rendileping on leping vastavate teenustega, kestusest, kuid tähtajast. Tegelikult, isegi kui pooled seda ette ei näe, kehtestatakse tähtaeg seaduse alusel seoses konkreetse lepingu tüübiga.

Lepingu tõlgendamine

Lõpetus, vastavalt otsusedÜldiselt võib tagasivõtmist lubada, isegi kui seda ei lepita lepinguga kokku, ainult tähtajatute lepingute puhul. See ei ole ilmselgelt rendilepingute puhul, mille puhul eeldatakse, et üldiselt, isegi kui seda ei ole, on see seadusega ette nähtud.
Lisa, eriti viitega käendus, mille kohta on kõnealuses lauses öeldud, et põhimõtteliselt tuleb seda kaaluda tagatis, mis on antud ühe või mitme konkreetse teenuse osutamise tagamiseks (antud juhul rentniku tegevuse tagatiseks, liisingulepingu sõlmimisel), jätkub vähemalt samal ajavahemikul, mille jooksul teenused peavad olema see on eesmärk, milleks võlausaldaja on tagatise taotlenud, enne kui ta annab garantiid tagatisele.
Vastasel juhul võimaldaks ta käendajal vabalt lepingulistest kohustustest vabaneda ja igal ajal, pärast seda, kui ta on motiveerinud võlausaldajat tuginema tagatise lubadusele, rikkudes põhimõtteid, mille puhul lepingul on poolte vahel õigusjõud; Tsiviilseadustiku artikkel 1372) ja lepinguosalised peavad lepingu sõlmimisel ja täitmisel käituma heas usus (tsiviilseadustiku artikkel 1337 ja 1375). (Cass. n. 25171/2014).
Nendele põhimõtetele (tagatise kestuse ja taganemise kasutamise tähtaegade puhul ainult tähtajaliste lepingute puhul) võivad pooled teha erandeid selgesõnaline kokkulepe (vt kassatsiooni nr 25171/2014). See ei ole tegelikult tegelikult kohustuslikud eeskirjad isiklikust autonoomiast, kuna need ei ole kohustuslikud normid.



Video: